Kui plaanid muutuvad

Peggy oli kodus puhkusel ja ma ootasin, millal saan koos temaga tassi kohvi juua. Kui ta ei tulnud õigel ajal, siis imestasin ma, mis teda takistab. Ma teadsin, et tal ei ole mobiili ja ta ei saa minuga ühendust võtta. Lõpuks hakkasin ma kannatust kaotama. Siis ta saabuski ja vabandas hilinemise pärast. Peggy selgitas, et ta oli rääkinud kellegagi, kes kurtis oma suurt muret. Ta võttis vastamiseks “meie” aja, uskudes, et ma saan temast aru.

Minu solvumine asendus imetlusega. Nagu halastaja samariitlane tegi Peggy seda, mida suutis, et hädasolijat lohutada. Ma küsisin: “Aga kas sa ei muretsenud selle pärast, et jääd hiljaks?”

Peggy vastas: “Ma olen õppinud usaldama, et Jumal kannab hoolt selle eest, mida ma ise ei suuda.”

Kui ma nüüd kellegi teise süül hakkan hiljaks jääma ja olen teistele oma kimbatust maininud, olen ma õppinud usaldama, et Jumal tegutseb igal pool, kuhu ma suundun. Sageli saan ma teada, et inimesed jäid kas ise hiljaks või tuli vahele midagi sellist, mis pani kokkulepet muutma. Hilinemised on vältimatud, kuid meil on valik: me kas kannatame pettumuse käes või usume, et Jumal juhib meie samme. Kui me usaldame Jumalat, siis toob see kaasa rahu.