Kingitus

Ma avasin aeglaselt kingituse. See kingitus, üks paljudest, mille ma olin aastate jooksul oma lähedaselt sõbrannalt saanud, võis olla sama mõtlemapanev ja ekstravagantne nagu teisedki. Ta tunneb mind hästi. Ta on üsna teadlik minu ebaõnnestumistest ja edusammudest ning nendest hoolimata armastab ta mind. Hetkeks ma kõhklesin. Teades, et ma ei suuda talle vastutasuks midagi sama hinnalist kinkida, mõtlesin ma juba selle talle tagasi anda. Kui ma aga vaatasin ta nägu, mis oli täidetud minu rõõmu ootusega, ei suutnud ma jätta talle heameelt valmistamata. Kingitus tooks meile mõlemale kasu.

Palju aastaid olen ma otsustanud tagasi lükata rikkaliku andestusekingi, mille Jumal mulle Jeesuse vere kaudu andis. Ma arvasin, et see on võlg, mille ma pean püüdma tagasi maksta. Süütunne oli talumatu, koorem minu enesehinnangul raske. Kuid tol päeval koos oma sõbrannaga istudes ma mõistsin. Ma olin ta silmades tabanud Jeesuse pilgu. Minu väärtusetusest hoolimata valmistab tema suurepärane ohvriand ja igavese elu pakkumine talle rõõmu. Fakt, et ma ei suuda talle kunagi tagasi maksta, on tähtsusetu.

“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainu-sündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Johannese 3:16). Meil on vaid vaja öelda: “Tänu sulle.”