Kirglikult mängides
Lugege 1. Korintose 12:4-20
Nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed. Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid armuande. (Rooma 12:5-6)
Hiljutisel jõulukontserdil märkasin taas, kuidas muusikalise etteaste üksikosad kokku sobivad. Igal pillimehel, koori-lauljal, solistil ja koorijuhil oli oma koht ja eesmärk. Mõned elemendid torkasid rohkem silma kui teised, kuid kõik olid olulised. Ja üheskoos kõlasid need erakordselt.
Keegi oleks võinud öelda: “Partituuris on kirjas viimne kui noot. Milleks siis seda mängida? Milleks seda laulda? Me teame, kuidas see kõlab ning kuidas see areneb ja lõppeb.” Kuid tuum ei ole selles, kuidas see kõlab või kuidas see lõppeb. Tuum on seda kogeda. Me tulime selleks, et olla kirglikult esitatud ilusa muusika imest kaasa haaratud.
Igaühel meist on oma koht Jumala võimsas sümfoonias – et tema riik tuleks, tema tahtmine sünniks nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meil kõigil on oma osa mängida. Mõned osad on silmapaistvamad kui teised, kuid kõik on olulised. Küsimus pole vaid Jumala tundmises või selles, kuidas me oma elu elame. Kas me ei peaks pigem olema kaasa haaratud kirglikult elatud elu imest?
Keegi oleks võinud öelda: “Partituuris on kirjas viimne kui noot. Milleks siis seda mängida? Milleks seda laulda? Me teame, kuidas see kõlab ning kuidas see areneb ja lõppeb.” Kuid tuum ei ole selles, kuidas see kõlab või kuidas see lõppeb. Tuum on seda kogeda. Me tulime selleks, et olla kirglikult esitatud ilusa muusika imest kaasa haaratud.
Igaühel meist on oma koht Jumala võimsas sümfoonias – et tema riik tuleks, tema tahtmine sünniks nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meil kõigil on oma osa mängida. Mõned osad on silmapaistvamad kui teised, kuid kõik on olulised. Küsimus pole vaid Jumala tundmises või selles, kuidas me oma elu elame. Kas me ei peaks pigem olema kaasa haaratud kirglikult elatud elu imest?
Peter N. Lundell (California)