Issanda peale lootes

Minu väikesele pojapojale meeldib basseinis mängida ja ujuda. Kui ta oli vaevalt kaheaastane, jälgisin ma, kuidas ta kõndis hüppelauale, olles valmis vette hüppama. Üliettevaatliku vanaisana olin ma ta pärast väga hirmul. Poiss vaatas alla ja ütles: “Issi püüab mind kinni.” Basseini sügavasse osasse hüpates usaldas ta täielikult oma isa! Laps oli täiesti kindel, et kui ta pärast hüppetornist alla hüpates vette jõuab, sirutab isa käed ja püüab ta kinni.

Ma ei unusta iial ta sõnu. Kas ei võiks meiegi sama palju oma taevast “issit” usaldada? Jeesus juhatas meid laste eeskujule mõtlema. Meie, täiskasvanud, kardame sageli olukordi, mis võivad meid alla suruda. Kui me aga hoiame kõvasti Jumala käest kinni, teades, et me taevane Isa armastab meid, ei ole meil mingit põhjust karta.