Ükski ülesanne pole väike

Langen sageli enese teistega võrdlemise lõksu. Vaatan mõju, mis teistel näib maailmale olevat, ja mul on tunne, et mul ei ole nendega võrreldes midagi pakkuda. Ühel päeval, kui end jälle alaväärsena tundsin, andis Jumal mulle uue vaatenurga tuntud leibade ja kalade loole. Selle asemel, et keskenduda imeteole või poisile, kes andis ära oma lõunasöögi, mõtlesin naisele, kes eine oli valmistanud. Kujutlesin teda tööst karedate kätega tainast sõtkumas, värskeid leivapätse ja kala hoolikalt riidetükki mässimas ning pakki põsemusi saatel poisile ulatamas. Naisele pidid need tunduma pisikesed, igapäevased toimetused. Kuidas oleks ta võinud ette näha, et einel, mille ta oma pojale tol päeval kaasa pani, on niivõrd igavene tähendus?

See meenutas mulle neid paljusid viise, kuidas Jumal võtab meie väikesed jõupingutused ja kasutab neid inimeste füüsiliseks, emotsionaalseks ja vaimulikuks toitmiseks. Kui ma jälle tunnen, et peaksin oma elus suuremaid asju tegema, tuletan endale meelde leibu ja kalu. Minu töö on täita enda ees seisvaid ülesandeid. Jumala töö – Tema heameel – on kasutada neid maailma toitmiseks.