Mees, kes oli valmis andma

Olles õnnelik vaba tunnikese eest, sättisin end tekkidesse mähitult oma lemmiktooli istuma. Mõned minutid hiljem helises uksekell. Vastumeelselt suundusin ukse poole, minu 9-aastane tütar Emily kannul. Külmas vihmasajus seisis ilma mantli ja vihmavarjuta mees, kes hoidis käes märkmekausta. Olles meid tervitanud, selgitas ta, et kogub raha misjoniprogrammi toetuseks. Soovides oma tegevuse juurde tagasi pöörduda, reageerisin viisakalt ja lühidalt, “Vabandust, aga ma ei saa teid aidata,” ja sulgesin aeglaselt ukse.

“Miks?” küsis Emily, “miks me midagi ei andnud? Ta oli väljas külma ja vihma käes, et koguda raha vaestele.” Tundsin otsemaid süümepiina. Tõde oli see, et oma enesekesksuse tõttu olin minetanud nii võimaluse abi osustada kui ka õpetada oma tütrele, kuidas Jumal armastab rõõmsat andjat.

Veidi aja pärast ulatas Emily mulle ühe joonistuse pealkirjaga “Mees, kes oli valmis andma”. Ta väljendas paberil seda, mis oli tema südames. Sel päeval oli mu noor laps minu õpetaja. Tema lapsepõlve kunstiteos jääb mulle jätkuvalt nii hinnaliseks mälestusesemeks kui ka väärtuslikuks õppetunniks. Ka viisteist aastat hiljem joonistab Emily siis, kui miski on tema südant sügavalt puudutanud ja mina püüan mitte mööda lasta Jumala poolt antud võimalust olla rõõmus andja.