Paastuaja teine pühapäev

Alati, kui tulime lastena pärast kuumal suvepäeval väljas mängimist tagaukse kaudu majja, küsis meilt ema: „Kas olete näljased? Kas teil on janu?” Kui vastasime eitavalt, ei jäänud ema vastusega rahule ja kordas küsimust: „Kas olete ikka kindlad?” Need küsimused jäävad meid alati saatma. Kõik inimesed ja üldse elusolendid peavad arvestama selliste füüsiliste vajadustega nagu nälg ja janu. Kuid samad nähtused esinevad ka vaimsel tasandil. Vahel satume kõrbesse, kus oleme emotsionaalses, intellektuaalses ja vaimulikus kitsikuses. Sellises paigas luuravad meid kannatused, igatsus ja hädaohud. Kiusatused võivad meie näljale ja janule pakkuda ajutist leevendust, püüdes meid erineval viisil toita ja meie janu kustutada.

Ometi, ka sellistes olukordades kõlavad meie kõrvu Jeesuse sõnad: Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb,
see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi. Pühakiri kinnitab meile, et pole olemas selliseid paiku, kuhu Kristusel puudub ligipääs. Ka rasketel näljaaegadel pole meid üksi jäetud. Jumal on kohal ja julgustab meid: Mina olen sinuga. Võime olla kindlad, et igas meie olukorras on Jumal samuti kohal ja kustutab meie vaimulikku janu ning toidab meie vaimulikus näljas südameid.