Paastuaja viies pühapäev

Märkasin seda väikest oksa pärast öist tugevat tormi. Magamistoa aknast hommikuharduse ajal välja vaadates köitis see minu tähelepanu. See oks oli veidralt alla paindunud, kõik teised aga olid suunatud taeva poole ja polnud kannatada saanud. Oli üllatav, et see väike murdunud oks oli endiselt puu küljes kinni ega olnud maapinnale kukkunud. Nii oli see ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Selle vigastatud oksa vaatlemine muutus osaks minu paastuaja hommikupalvustest. Vaatamata tormidele klammerdus oks endiselt eluandva tüve külge.

Sageli meenutab ka minu elu seda oksa – maha painutatud ja haavatav elutormide poolt. Sarnaselt oksale klammerdun ma siis Kristuse külge, kes on eluallikas. Kui ma ripun puu küljes, siis teeb Kristus sedasama. Minu haavatud ja nõrk olemus on alati ühendatud Kristusega. Meie tänases tekstis ütleb Jeesus: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina
temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi
teha.” Kristuses on elu, mis hoiab meid ülal ja jääb meisse igal ajal.