Lakkamatu palve

Minu poeg teenib välismaal paiknevas armeeüksuses. Tavaliselt kirjutab ta mulle kord kuus oma elust ja Tema kirja või telefonikõne saabumine teeb mulle alati suurt rõõmu, kuna siis võin kindel olla, et pojaga on kõik korras. Tema reibas hääl toob mulle tohutusuure kergendustunde. Kord möödus viis kuud, ilma et oleksin saanud vastuseid oma kõnedele, tekstisõnumitele ja kirjadele. Kuigi püüdsin end julgustada mõttega, et uudiste puudumine on tegelikult hea uudis, võttis mure poja pärast võimust. Palvetasin iga päev, et Jumal teda kaitseks ja juhiks. Kui mu poeg viimaks emadepäeval helistas, siis olin selle kingituse eest ääretult tänulik ja õnnelik. Sel hetkel sai kadunud poja lugu minu jaoks elavaks: Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud. (Lk 15:20) Minu palveid oli kuuldud ja mind valdas ääretu tänutunne. Olen samuti tänulik viie kuu pikkuse teadmatuses ootamise eest, sest siis kasvas mu usk. Igapäevane kõnelemine Jumalaga aitas mind üle hirmust ja tõi hingerahu.