Julgustuse poeg

Kasvuaastatel oli ema minu julgustajaks – „Barnabaseks”. Tema usk ja palved julgustasid mind Jumala tahet otsima. Kui ma rääkisin talle oma kutsumusest vaimulikutööle, siis julgustas ta mind kõrgharidust omandama. Nüüdseks olen teeninud vaimulikuna juba 43 aastat. Kõik need aastad on Jumal olnud minu julguse allikaks. Raskustes on Tema mind kuulanud, kui olen oma südamevalu palves välja valanud. Kui julgus on kippunud kaduma, siis on Jumala sõna mind inspireerinud. Kui maailmas valitsev segadus on mind hirmutanud, siis on Jumal saatnud rahutooja Püha Vaimu ning sõbrad jagama minuga lootust.

Meil on võimalus järgida Jumala eeskuju ja olla ise julgustajad. Võime kuulata inimeste muresid kaastundega, ilma kriitika ja hukkamõistuta. Võime neid julgustada Pühakirjaga ja tõsta neid vaimulikult üles. Kui nende maailm on tragöödia tõttu segi paisatud, siis võime lihtsalt olla nende kõrval ja toetada neid. Minu ema oli minu julgustajaks ja mina püüan olla Julgustuse pojaks – nagu seda oli Barnabas.