Uus élu

Meie maja ees kasvanud vahtrapuu kuivas ära. Kuivanud oksad hakkasid tänavale kukkuma ja me otsustasime puu maha saagida. Kuivanud puu kukkus peagi raksatusega sillutisele. Meie naaber on puunikerdajast kunstnik. Ta lõikas tüve küljest tüki ja viis koju. Mõni nädal hiljem kinkis ta meile imeilusa karika, mille oli puutükist treinud. See on nüüd meie kodus aukohal ning meenutab nii Kristuse ohvrit meie eest kui seda, mida Tema meie elu kaudu võib teha, kui me seda lubame. Kui oleme oma eluallikast kaugenenud, siis pakub Kristus taas meile uue elu karikat. Isegi siis, kui meie elu on patu poolt rikutud, võime kogeda lunastust, mille toovad Meistri käed. Kristus võib meie iseka olemuse taas viljakaks muuta. Temale pühendumine muudab me suhtumisi ja eelistusi. Meie naaber lõi ususümboli surnud vahtrapuust. Ristipuu, surma sümboli kaudu on Kristus toonud meile uue elu. Ta ütles: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.” (Lk 22:20)