Meie vastus

Kui meie poeg mängib liivakastis, siis teeb ta vahel näo, nagu ei kuuleks ema kutsumist. Ükskord küsis ema, miks poiss talle ei vastanud. Lapsele omane vastus oli otsekohene: “Ma teesklesin, et ei kuule sind, et sa jätaksid mind rahule.” Sageli kohtleme Jumalat samal viisil. Ta on meid kutsunud, kuid me teeskleme, nagu poleks midagi kuulnud. Me ignoreerime Vaimu, kes meid Pühakirja vahendusel kindlas suunas juhib, või kõhkleme, kui tunneme käsku kedagi kõnetada või võõrast inimest aidata. Oleme Jumala looming, kuid meil on vabadus teiste aitamisest kõrvale põigelda. Mina käitusin sel viisil aastaid. Jumala tahte ignoreerimine lahutas mind Loojast, midagi oli puudu ja elu ei pakkunud rahuldust. Viimaks mõistsin, et Jumalale lähenemiseks tuleb mul Tema suunamist ja juhtimist järgida. Alguses oli mul raske, kuid ma ei andnud alla ja nüüd võin Jumalat tänada mulle osaks saanud õnnistuste eest. Suhe Jumalaga toob ellu uue dimensiooni ning meie hobid ja töö omandavad uue tähenduse, sest me teenime nendega Issandat.