Lahkus

Mul oli selja taga pikk lennureis ja väljusin nüüd Pariisi metroost. Olin väga väsinud ning lisaks oli mul kaks reisikohvrit. Eskalaator ei töötanud ning sajad pariislased kiirustasid tipptunnil minust mööda, mõnda ilmselt ärritas see, et jäin neile teele ette. Järsku tundsin, et keegi haarab mu kohvri. Hetk hiljem mõistsin, et minu pagasit ei taheta röövida, vaid mulle on appi tuldud. Halastajaks samaarlaseks osutus noor mosleminaine, kes kandis näokatet. Koos jõudsime trepist üles metroojaama esisele alleele. Seal andis ta mulle kohvri ja läks oma teed. Jõudsin teda vaid araabia keeles tänada: “Šukran!” Võõras naine mõistis mu vajadust ja tõttas appi. See tuletas mulle meelde, et vaatamata erinevale usulisele taustale, oleme kõik Jumala looming. Naise lahkus on mind õpetanud olema külalislahke nii omade kui võõraste vastu.