Tugevus ja kiituslaul

¹Taaveti laul.
Issand on mu valgus ja mu pääste,
keda ma peaksin kartma?
Issand on mu elu võimas kaitse,
kelle ees ma peaksin värisema?
²Kui kurjategijad tulevad mu kallale
mu liha sööma,
mu rõhujad ja mu vaenlased,
siis nad komistavad ja kukuvad.
³Kui sõjavägi seab leeri mu vastu,
ei karda mu süda;
kui sõda puhkeb mu vastu,
selleski ma loodan tema peale.

⁴Ühte ma olen palunud Issandalt;
seda ma üksnes nõuan,
et ma saaksin asuda Issanda kojas
kogu oma eluaja ning tähele panna
Issanda leebust
ja mõtiskleda tema templis.
⁵Sest ta peidab mind oma majasse
kurjal ajal,
ta peab mind salajas
oma telgi pelgupaigas,
ta tõstab mu üles kaljule.
⁶Nüüd kerkib mu pea
üle mu vaenlaste, kes mu ümber on,
ja ma tahan tema telgis
ohverdada hõiskamisohvreid,
ma tahan laulda ja mängida Issandale!

⁷Issand, kuule mu häält,
kui ma hüüan;
ole mulle armuline
ja vasta mulle!
⁸Sinu sõna on see, mida mu süda ütleb:
„Otsige mu palet!”
Siis ma otsin, Issand, sinu palet.
⁹Ära peida oma palet minu eest,
ära tõuka enesest vihas oma sulast!
Sina olid mu abi,
ära lükka mind ära,
ja ära hülga mind,
mu pääste Jumal!
¹⁰Sest mu isa ja ema hülgasid minu,
aga Issand võtab mu üles.

¹¹Õpeta mind, Issand, oma teele
ja juhata mind tasasele teerajale
mu vaenlaste pärast!
¹²Ära anna mind mu rõhujate meelevalda;
sest mu vastu on tõusnud valetunnistajad,
kes turtsuvad vägivallast!
¹³Ometi ma usun,
et saan näha Issanda headust
elavate maal.
¹⁴Oota Issandat, ole vahva,
ja su süda olgu kindel!
Oh, oota Issandat!