Kalju

Üks emotsionaalsemaid kirjakohti evangeeliumides on lugu Peetruse salgamisest, mis leidis aset pärast Kristuse vahistamist. Peetrus, keda Jeesus oli nimetanud kaljuks, millele saab rajatud kogudus (Mt 16:18), salgab oma õpetajat koguni kolm korda. See tegu peaks mind pahandama, kuid mul on pigem Peetrusest kahju. Ma oskan hästi ette kujutada tema hirmu ja salgamisele järgnevat häbi. Oleme kõik olnud olukorras, kus hirm on meid takistanud tõe eest seismast. Muidugi on sellele järgnenud kahetsus. Kui Peetruse lugu oleks sellega lõppenud, siis oleks see traagiline. Jeesus oli aga oma õpilasele juba andestanud, sest ta teadis, mis pidi järgnema (Lk 22:34). Peetrusest pidi tõepoolest saama kalju, millest Jeesus rääkis. Temast sai võtmeisik ristiusu levikul, mille kaudu on lugematu hulk inimesi leidnud lunastuse Kristuses. Peetruse lugu räägib hirmust, häbist ja andestusest. Me ei tahaks ehk ise seda läbi elada, kuid see õpetab meile seda, et Jumala armust on kõik asjad võimalikud.