Ainus lootus

Meie ainus poeg võttis endalt elu. Meil on olnud ka muid kaotusi, kuid see oli meie perele kõige valusam löök. Meil on ka tütar ning ta küsis minult hiljuti, kas mu usk pole mitte kõikuma löönud. Olin selle üle ka ise palju mõelnud. Minu usk oli tõepoolest proovile pandud. Olin tundnud meeleheidet, kahtlusi, leina ja viha. Olin lugenud Piiblit, palvetanud, käinud kirikus, osalenud leinagrupis ning saanud lohutust sõpradelt. Kõigele vaatamata oli mul raske tütre küsimusele vastata. Jagasin oma kahtlusi sõbraga, kes ütles: “Aga millele muule saame me toetuda, kui mitte usule?” See vastus läks mulle südamesse. Tõepoolest, üksnes usule sain ma toetuda. Jeesuse arm on piisav. Minu usk võib olla nõrgem kui sooviksin ja poja surm sisaldab endiselt vastamata küsimusi, kuid usk kannab mind sellest elust läbi. „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!” (Mk 9:24)