Valgus ja pimedus

Minu ema oli Teise maailmasõja ajal teismeline ning elas Norras. Ta on mulle rääkinud mälestusi sellest ajast. Ema jaoks oli unustamatuks seigaks, et pommitamiste ajal kehtis Norras öösel pimendamise käsk. See muutis linnad ja asulad kottpimedaks. Tänavalaternad ei põlenud ja aknad pidi olema kaetud, et vaenlase lennukid sihtmärke ei näeks. Kui olin läbimas üht rasket perioodi oma elus, nägin palvetades korraga vaimusilmas pimedate akendega maja. Aknad olid kaetud, kuid maja sees põles tuli. Siis tõmmati katted järsku kõrvale ja valgus paiskus pimedusse. See nägemus andis mulle uut lootust. Meeleheide taganes Kristuse armastuse ees. Eluraskused on paratamatud, kuid Tema on meiega. Kui püsime Kristuse juures, siis oleme kaitstud: “Kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme - me oleme Issanda päralt.” (Rm 14:8)