Peitus

Lapsepõlves meeldis mulle väga mängida peitust. Sageli varjusin isa tugitooli taha, kus suutsin vaevu kihistamist alla suruda. Minu õde tormas samal ajal mööda maja, hüüdis mu nime ja otsis märke minu võimalikust peidukohast. Tavaliselt ei suutnud ma vaikselt püsida ja reetsin peagi oma asukoha. Siis jäi mulle võimalus põgeneda välgukiirusel turvalisse “koju”, kus olin tagaajaja eest kaitstud. Kui see õnnestus, siis haaras kogu mu olemust vaimustus ja kergendustunne. Turvapaigas võisin hüüda: “Ma olen pääsenud!” Ma pole enam laps, kuid elu meenutab sageli peitusemängu. Eluraskused toovad vahel kiusatuse end ära peita või valu eest põgeneda, olgu põhjuseks probleemid tööl, suhetes, lastekasvatuses või tervises. Pühakiri juhib meid turvapaika, mida see maailm ei suuda pakkuda: “Issanda nimi on tugev torn.” Seal leiame varju, kui oleme peitmisest ja jooksmisest väsinud. Jumal pakub õigetele kaitset ja hingamist.