Rist ja ankur

Meie lapselaps Landon armastab laevu. Kui ta meile külla tuleb, siis muutub meie veranda purjelaeva tekiks. Poiss heiskab aknaluukide külge purjesid, peseb mopiga põrandat ja hiivab kastmisvoolikuga ankrut. Ühel hommikul jalutasime ümbruskonnas ja Landon märkas ühes aias midagi, mis meenutas ankrut. “See on ankur, see on ankur!” hüüdis poiss. Püüdsin talle selgitada, et tegemist oli hoopis ristiga, aga minu jutt ei kõlanud lapsele veenvalt. Mõtlesin selle vahejuhtumi peale ja mulle meenusid read vanast vaimulikust laulust, mis rääkisid kindlast hingeankrust, mis kinnitatud Päästekalju külge. Tegelikult oli meil mõlemal õigus. Rist sümboliseerib päästekindlust, mis on ankurdatud Kristusesse. Tema ohver annab meile kindla lootuse.