Püsiühendus

Võtsime oma perre ühe Hiinast Ühendriikidesse saabunud vahetustudengi. Ta on väga rahul õppimistingimustega ning tunneb end meie kodus hästi, kuid igal õhtul kell pool kaheksa palub ta end vabandada ning läheb helistama oma lähedastele Pekingis. Tema perekond koguneb siis uudiseid kuulama. Miski ei muuda seda traditsiooni. Me imetleme Hiina tudengi armastust oma pere ja lähedaste vastu ja küsime endalt, kuidas on lood meie pühendumisega Jumalale palves? Kas igapäevane kiire elutempo segab meie kõige olulisemat ühendust? Meie kauge külalise lähedane suhe oma perega on õpetanud, milline suur eesõigus on palvetamine. Võime seda teha sõltumata kohast ja ajast, sest Looja armastab meid ja soovib olla meiega osaduses. Me võiksime olla oma suhtes Jumalaga samavõrd pühendunud, nagu meie vahetustudeng oma pere suhtes. Meie südames peaks olema alati soov Loojaga rääkida.