Tõeline rahu

Minu sõbranna Helen oli mures oma invaliidist poja pärast, kes elab hooldekodus. Helen on 86 ja tahab olla kindel, et tema lahkudes ei jääks poeg David hoolitsuseta. Püüdsin teda lohutada: “Olete abikaasaga teinud kõik teist sõltuva. Jäta need mured Issanda hooleks, tema kannab teie koormaid.” Helen sai julgustatud ning mul oli hea meel, et sain abiks olla. Järgmisel päeval sain telefonikõne tervisekeskusest. Minu analüüsid viitasid kasvajale ning nädala pärast pidin andma biopsia. Mulle meenusid Helenile öeldud lohutavad sõnad, kuid tegelikult haaras mind ennast hirm. Ma saatsin e-postiga laiali palvesoovi ning peagi sain kinnitavaid vastuseid. Õhtul laskus mu üle rahu. Mõistsin, et olukord ei sõltu minust. Õigem on usaldada Jumalat, mitte raisata aega muretsemisele. Pühakiri on tõotanud meile hingerahu, meie asi on Issandat usaldada.