Elutormid

Üliõpilasena töötasin ühes raadiojaamas Athensis, Georgia osariigis. Ühel päeval tabas meid torm – pikne sähvis, vihma valas, tuul ulus ja oli karta tornaadot. Meie raadiojaam lõpetas hommikused uudised sõnadega: “Täna on meie linnas kena päev!” See kõlas kummaliselt ning ma palusin raadiojaama omanikult koridoris selgitust. Mees pani mulle käe õlale ja vastas: “Teise maailmasõja ajal olin pommituslennuki piloot. Mu lennuk lasti kohe sõja alguses alla ning ma veetsin aastaid vangilaagris. Andsin seal lubaduse, et kui mul õnnestub kunagi koju jõuda, siis ei lase ma enam eales miskil oma päeva rikkuda. Iga päev meie linnas on nüüd kena päev!” Olen tema sõnadele palju mõelnud. Kui me seisame silmitsi tormidega, siis unustame vahel Jumala kaitsva armastuse. Peaksime keskenduma Jumala õnnistustele, armule, halastusele ja armastusele, mitte tormile. Elutormides olen alati meenutanud raadiojaama omaniku õpetlikke sõnu ning mind julgustab teadmine, et Issand on alati meie kõrval tormi vaigistamas.