Jumal meiega

Lapsepõlves uskusin, et Jumal elab meie lähimas kirikuhoones. Meie maja asus Eton Way’l ja pruuni värvi kirik asus Crofton Parkway’l. Seal arvasin olevat Jumala kodu, sest seda külastasid pühapäeviti viisakad ja hästi riietatud inimesed, kellel Jumal ilmselt silma peal hoidis. Vanemaks saades kasvas minus veendumus, et Jumal on kõikjal ja elab koguni minu südames, kui seda luban. Taipasin hämmastusega, et Jumal on minust huvitatud ka siis, kui ma ei kanna parasjagu kirikuriideid. Ta teab minu mõtteid, rõõmustab minu edusammude ja iga väikese heateo üle, olgu selleks kasvõi eaka naabri aitamine või kodutu eest palvetamine. Meie Jumala kohalolekut ei määra kindel aadress või nädalapäev, ta on kõikjal meiega.