Usukindlus

Minu hea sõber Glenn haigestus leukeemiasse ja saadeti haiglasse keemiaravile. Läksin teda kõheldes vaatama, sest polnud tema seisundis kindel. Olen külastanud teisi ootamatult haiglasse sattunud sõpru ja vahel on kohtumine olnud raske. Inimeste reaktsioon ohtlikule diagnoosile võib olla erinev, vahel tuleb esile viha või meeleheide. Kuigi Glenn oli väga elurõõmus mees, ei lootnud ma teda väga heas tujus eest leida. Tegelikult osutus minu visiit väga positiivseks ja julgustavaks kogemuseks. Glenn oli oma tavalises olekus ja naljatas koguni haiglapersonaliga. Teadmatusele vaatamata oli ta rahulik. Minu küsimustele andis ta vastuseks: “Kui mu aeg on läbi, siis olen rahul. Ma tean, kuhu lähen.” Tänases kirjakohas võtab Paulus oma usu kokku. Vaatamata vangistusele ja teadmatusele oma saatuse osas, nägi ta mõlemal juhul võimalust end Jumala hoolde usaldada. Meid ootavad ees väljakutsed, kuid me ei ole nende ees üksinda, vaid koos Kristusega. Pauluse sõnad julgustavad meid uskuma, et mis ka ei juhtuks, on Issand Jeesus meiega siin ja igavikus. See teadmine annab rahu ja usujulguse.