Võõrad

Juhatasin meie linna rahvaülikoolis osadusgruppi, mis kohtus kaks korda nädalas lõunapausi ajal. Kord istus meie laua otsa üks uus üliõpilane. Pastorina otsustasin temaga vestelda. Selgus, et tegemist oli neiuga Hiinast, kes oli saabunud USAsse paari kuu eest ja õppis nüüd esimesel kursusel. Andsin talle teada, et kohtume ühisel lõunasöögil igal teisipäeval ja neljapäeval ning ootame teda meiega ühinema. Ma ei lootnud teda enam näha, kuid järgmisel teisipäeval ilmus ta kohale ja tõi kaasa ka oma indialasest sõbra, kes oli samuti hiljuti meie maale saabunud. Jumala armust saime pakkuda neile toetust, osadust ja võimalust praktiseerida inglise keelt. Nemad said meile omakorda õnnistuseks oma avatuse ja kultuurilise omapära läbi. Oleksime nagu ingleid vastu võtnud.