Lein ja lohutus
Lugege Psalm 63:1-11
Jumal, sina oled mu Jumal, sind ma otsin vara. Sinu järele januneb mu hing, sind ihaldab mu ihu nagu kuival ja põuasel maal, kus pole vett. … kui ma sind meenutan oma voodis ja sinule mõtlen vahikordade ajal. Sest sina olid mulle abiks ja su tiibade varju all ma võin hõisata. (Psalm 63:1, 6-8)
Minu abikaasa Brion oli aasta eest igavikku lahkunud, kuid olin endiselt leinast murtud. Ühel ööl ärkasin üles ja mu pilk peatus öökapil lebaval Piiblil. Mind haaras kurbus ja ma hüüdsin valjusti: “Ma ei taha lugeda Piiblit! Ma tahan näha oma abikaasa nägu!” Seejärel valdas mind ootamatult tunne, et Jumal oli mu palvet kuulnud. Minu süda täitus rahuga.
Avasin Piibli ja koht juhtus olema 63. psalm. Kuningas Taaveti pojast Absalomist oli saanud reetur, kes ohustas kuningriiki. Taaveti sõnad väljendasid siin ka minu tundeid. Kurbuse keskel mõistsin, et Jumala lähedus on ainus, mis suudab lohutust tuua. Usaldan nüüd seda lähedust, mis täidab meie vajadused ka väga raskel ajal. Ma pole enam üksinda, mind kaitseb Jumala armastus.
Laurie LaCross (California, USA)