Elutormid
Lugege Markuse 4:35-41
Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas. (Roomlastele 8:38-39)
Tänases kirjakohas on lugu sellest, kuidas jüngrid tunnevad hirmu tormi ees ja äratavad magava Jeesuse. Nad kahtlustavad, et Jeesus ei hooli nende saatusest, kuid õpetaja sõitleb tuult ja ütleb järvele: „Jää vakka, ole vait!” Siis pöördub ta õpilaste poole: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?”
Elutormid tabavad meid sageli ootamatult. Meid raputavad muutuste tuuled, mis võivad jätta meid ilma tervisest, lõhkuda me abielu või unistused.
Rasketel aegadel võivad meie päevad olla täis valu ja leina ning ööd himutavad. Siis hüüame jüngrite kombel: “Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” Olukord ei pruugi kohe muutuda, kuid Jeesuse kohalolu annab meile rahu. Tema sõnad on lohutavad ja julgustavad.
Issanda ei jäta meid kunagi maha. Kui me heidame kõik oma mured, hirmud ja valu tema peale, sest tema peab hoolt meie eest (1Pt 5:7).
Patricia Wilgis-Patton (Texas, USA)