Vana seinakell

Mind saadeti pastorina teenima uut kogudust. See tähendas olulist elumuutust. Asju kolimiseks kokku pakkides jäi mu pilk vanaemalt saadud vanale seinakellale, mis oli omakorda tema isa pärandus. Kell oli väga vana ja töötas ikka veel. Õhtul enne ärasõitu mõtlesin nii enda kui vanaema elatud elu peale. Vana kell oli lugenud tunde minu esivanemate elus ja jätkab tundide lugemist minu elus, mis on Jumala kingitus. Küsisin endalt: “Millise pärandi jätan siia maha ja mis ootab mind ees uues kohas?” Mulle meenus psalm 90:12: “Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!“ Meie maine elu on lühike. Me ei tea oma viimset tundi. Teame vaid üht: meid armastav Jumal on andnud elu ja võimaluse seda õigesti elada. Olgu me elu täis usku, lootust ja armastust kogu loodu vastu!