Veranda

Ma külastan vahel oma head sõbrannat Lõuna-Carolinas. Meil on tavaks istuda hommikuti verandal kohvitassi ääres ja rääkida elust. Vahel naerame, aga mõni jututeema on ka pisarad esile toonud. Me tunneme teineteist sedavõrd hästi, et võime oma südameasju arutada, kartmata naeruvääristamist või mõistmatust. Need verandal veedetud hommikud on mulle kallid, sest aitavad korrastada mälestusi ja sõnadesse panna igapäevamuresid ja lootusi. Midagi taolist olen kogenud palvetamisel. See tundus mulle raskena, kuni mõistsin, et palve võib tähendada vestlust Jumalaga. Võin seda teha igal ajal. Asjad muutuvad selgemaks ja ma saan uut indu. Minu karikas saab täidetud ja mu hing eluleivaga toidetud. Selle palvevestluse käigus õpin pidevalt uut iseenda ja Jumala kohta, kes on minu usaldusväärne sõber. Vahel astun sellele “verandale” raske südamega, kuid lahkun alati uue jõuga. Kui olen võtnud aega olla koos Jumalaga, suudan kõigega toime tulla.