Vaikne aeg

Enamus inimestest seostab Jumalaga koosolemist vaikusega, mil välised asjaolud ei häiri. Minu natuurile see ei sobi. Mulle meeldib valjul häälel palvetada, nagu kõneleksin lähedase sõbraga. Vahel meenub mulle Piiblit lugedes mõni vaimulik laul, mille sõnad seostuvad kirjakohaga, ning ma alustan laulmist. Vahel valan pisaraid, kui meenub minu lähedasi tabanud õnnetus või kurb olukord kusagil maailmas. Olen vahel ahastuses Jumala poole hüüdnud, kuid palju sagedamini on olnud põhjust rõõmust hõisata. Psalmide autor ei vajanud Jumalaga olemiseks tingimata vaikust: „Jah, hea on mängida meie Jumalale; jah, kaunis ja kohane on kiituslaul.“ (Ps 147:1) Psalm 150 kutsub üles Jumalat kiitma pasunate, naablite, kanneldega, trummide ja keelpillidega. Seda tehku kõik, kellel on eluõhku!