Paastuaja 5. pühapäev
Lugege Markuse 15:22-32
Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. (Johannese 3:16)
Lapsepõlves külastasin sageli oma vanavanaema, kes elas ühes väikeses Pennsylvania linnakeses. Ta saatis mind vahel mõne ülesandega kesklinna, mis oli pisut hirmutav kogemus. Kuna ma kartsin ära eksida, andis vanavanaema head nõu. Ta soovitas mul seista kindlas kohas ühe kaupluse vaateakna ees, kust paistis mäenõlval olev kodumaja hästi kätte. See teadmine aitas mind eksimise hirmust üle saada. Aastaid hiljem külastasin taas seda linnakest ja mõtlesin vanale targale naisele, kes mind seal alati ootas.
Oleme jõudnud paastuaega. See on teekond, mis viib meid viimaks Kolgata mäele. Vahepeal peatume ülemises toas, oleme kohtumõistmise ja ristilöömise tunnistajad, viimaks saabub ülestõusmise hommik. Kui mind tabab hirm ja segadus, vaatan üles mäele, kust tuleb päästmine. Kristus suri seal armastuse pärast meie vastu. Ta ootab meid kõiki koju, nagu seda tegi minu vanavanaema Pennsylvania mäenõlval.
Grace A. Epperson (Michigan, USA)