Ustavus

Olime abikaasaga looduses jalutamas ja kuulsime korraga ebatavalist linnulaulu. Meil olid binoklid kaasa ja püüdsime lauljat üles leida. Oletasime, et tegemist on mõne meie kanti eksinud eksootilise linnuga, kuid siis selgus, et meid üllatas tavaline punarind. Nende linnukeste ilmumist peetakse meil soojade ilmade tuleku tundemärgiks. Punarind on üks esimesi kevadel saabuvatest rändlindudest, kuid ka üks viimastest talvehakul lahkujatest. Oleme harjunud seda ustavat ja järjekindlat lindu sageli nägema ja erilisi tundeid pole ta meis kunagi tekitanud. Kas teeme vahel sama vea kaaskristlastesse suhtumisel? Oleme harjunud oma kaaslaste alatise kohalolekuga, kuid kas nende ustavus ei vääri vahel enam tunnustust? Nad on kohal igal pühapäeval ja vahel ka nädala sees, alati valmis abikäe ulatama. Tänu sellistele inimestele saavad koguduses paljud nii praktilist abi kui hingelist tuge. Milline oleks meie kogukond ilma ohvrimeelsete inimesteta? Jumala abiga võiksime neid enam tunnustada.