Kaotused

Ühel päeval jutustas minu juuksur oma kogemustest seoses keemiaraviga. Ta kartis arstivisiite, tundis hirmu ja meeleheidet. Kui ravi lõppes, algas füüsiline ja emotsionaalne paranemine. Kuigi ta polnud kunagi aeda harinud, otsustas ta tollel suvel hakata juurvilju kasvatama. See osutus heaks teraapiaks. Ta jälgis taimede õitsemist, rõõmustas viljade ilmumise üle ja tegi viimaks tomatitest salsa-kastet, mida pere tarbis pikka aega. See lugu pani mind mõtlema meile elus osaks saanud kaotustele. Noores eas on lihtne keskenduda tulevikuplaanidele ja lootustele. Edaspidi jääme paljustki ilma: meie lapsed saavad suureks ja lahkuvad kodust, võime kaotada töö, sõbrad või tervise. Vahel võib meid tabada tunne, et enam polegi midagi alles jäänud. Siis märkame, et Jumal toob meie ellu midagi uut, olgu uusi sõpru, tegevusi või annab võimaluse toetada ligimesi, keda on samuti tabanud kaotused. Me ei jää kunagi kaotajaks koos Jumalaga.