Eeskujud

Isa matusteks valmistumine ei toonud meie perele üksnes muret. Meil avanes võimalus kohtuda sugulastega ja otsida üles vanu sõpru. Meenutasime isaga seotud lugusid, mis panid naerma või tõid pisara silma. Me tundsime seletamatut rahu ja rõõmu, mille andis teadmine, et meie isa on jõudnud oma taevase Isa juurde. Minu õde pööras ühes vestluses tähelepanu sellele, kuivõrd äratuntav on isa iseloom lastelastes. Vanim neist on väga hooliv pere ja sõprade suhtes, teine armastab mõtiskleda tõsiste asjade üle ja kolmas oskab teravmeelseid tähelepanekuid teha. Seda kõike märkasime oma isa juures ja nüüd on need omadused kandunud üle järglastele. Pühakiri õpetab võtma eeskuju eelkäijatest, järgides neid usus, sõnakuulelikkuses, kannatlikkuses, armastuses ja rõõmustamises. Meie isa ei olnud täiuslik inimene, kuid ta usaldas oma puudused Jeesusele, kelle armastus kattis kõik kinni. Selline usk ja usaldus on väärt järgimist.