Jumala looming

Kord pühapäeva hommikul juhtusin vaatama oma tagaaeda, mis oli kaetud lumevaibaga. Märkasin seal kasvavat suurt putke, mille seemned olid maha pudenenud ja pakkusid maiustamist oravatele, jänestele ja lindudele. Pärastlõunal kirikust koju tulles heitsin veelkord pilgu aeda. Vahepeal oli värsket lund lisaks sadanud, kuid selle peale oli taas seemneid pudenenud. Näis, nagu oleks Looja taime raputanud, et keegi toiduta ei jääks. Vaatepilt kinnitas tõepoolest tänast kirjakohta! Mulle meeldib väga lindudele aeda süüa ja vett varuda, seega olen käteks ja jalgadeks Jumalale, kes hoolitseb oma loomingu eest. See on meie kõigi ülesanne. Minu aias valitseb muretus. Linnud ei külva ega lõika, neid toidab Jumal otse looduse kaudu või kaudselt inimeste läbi, kes on rõõmuga valmis tema loodud olendite eest hoolt kandma.