Kindel alus

Isa surm ei saabunud ootamatult, sest tema tervis oli juba aastaid halvenenud. Ometi oli mul tunne, nagu oleksin kaotanud kindla jalgealuse. Matused toimusid kirikus, kuhu isa oli kogu elu kuulunud ja kus vanemad meid nelja last kasvatasid. Tuttav hoone äratas palju mälestusi. Isa oli kunagi aidanud kiriku juurdeehituse vundamenti rajada ja see teadmine kinnitas nüüd minu usku. Lapsepõlvest mäletasin isa Piiblit lugemas, palvetamas, vestlemas ja naabreid aitamas. Kõik need mälupildid kinnitasid seda, et isa oli rajanud oma elu usule. Ka meil on võimalus arukate ehitajatena püstitada oma maja kaljule – usaldada oma elu Jumala hooleks, kes annab meile kindluse ja julguse mistahes väljakutsete ees elus.