Alandlikkus

Aastaid tagasi viibisin meeste retriidil, kus meie pastor andis nõu palvetada põlvitades. See aitas mõista paremini alandlikkuse tähendust Jumala ees ning edaspidi otsustasin alati põlvitades palvetada. Nüüd olen üle seitsmekümne ja liigesteprobleemid ei luba mul enam põlvitada. Ometi tulen endiselt Jumala ette suure aukartusega, sest tema ei vaata välisele vaid südamehoiakule. Minu süda keskendub Jumalale, olgu seistes, istudes või põlvitades. Alandlikkus pole kahjuks inimloomuse loomulik omadus. Vahel on raske tunnistada vigu, paluda vabandust, aidata ligimesi või lihtsalt oma saavutustega mitte hoobelda. Jeesus on alandlikkuse ülim eeskuju. Ta sai inimeseks, teenis teisi ja oli sõnakuulelik kuni ristisurmani (Fl 2:8). Kui järgime Jeesust, kasvame ühtlasi alandlikkuses.