Pelgupaik

Töötasin mõned aastad tagasi vabatahtlikuna loomaaias. Minu ülesandeks oli loomade toitmine, ravimite andmine ja aedikute koristamine. Ühes puuris elas kaks valgepea-merikotkast, kes olid leitud loodusest kuulihaavadega. Mind nähes hakkasid nad alati häälitsema ja haavatud tiibadega vehkima. Nad olid küll vigastatud, kuid siiski ellu jäänud. Vahel tabavad meid vaimulikus mõttes vigastused ja me vajame varjupaika. Jumal pakub seda ka siis, kui meil on emotsionaalsed haavad, mis vajavad parandamist. Pärast venna surma vajasin sellist abi, ma palvetasin ja Jumal „muutis mu leina rõõmuks“ (Jr 31:13). Kui mu isa siit ilmast lahkus, rajasin tema mälestuseks teenistuse, millel on olnud õnnistus. Nii olen „olnud kurb, aga ikka rõõmus“ (2Kr 6:10). Jumal suudab parandada murtud südameid ja tema armastus pakub haavatutele varjupaika.