Jagatud leib

Paljud minu ülikoolikaaslased kuulusid juudi kogukonda ja nende pered alustasid iga nädalavahetust jumalateenistuse ja sabatisöömaajaga. Osalesin sageli neil teenistustel ja ühistel õhtusöökidel. Ma ei osanud heebrea keelt, kuid palvetasin omaette ja nautisin seal valitsevat pühalikku õhkkonda. Sain üle esialgsest võõristusest ja nägin peagi seost oma kodukoguduses toimuvate ühissöömistega. Olin kodust kaugel ja püüdsin tundma õppida oma sõprade usku ja rituaale. Minu jaoks olid nad samuti Jumala lapsed. Mooses ja Aaron olid rahvast tõotatud maale juhtimas, kui algas nurin viletsa toidu pärast. Süüdistused polnud suunatud niivõrd juhtide vastu, kuivõrd väljendasid need usaldamatust Jumala suhtes. Ka minu esialgne ebakindlus juudi sõprade keskel tulenes mulle võõrast keskkonnast. Kui olin seda tundma õppinud, kogesin Jumala rahu – šalomi, mis on mõeldud meile kõigile.