Vaikus

Lapsepõlves olin veendunud, et Jumal annab endast teada pilvedest kostva valjuhäälse hüüuga. Kuna seda kunagi ei juhtunud, hakkasin arvama, et Jumal ei hooli minust. Tänane kirjakoht tuletab meelde, et Jumal suhtleb meiega hoopis vaikuses ja tasasel viisil. Eelija kuulis Jumala häält tasases sahinas. Vanaema surm oli mulle väga raske kaotus ja ma ei suutnud nutmist lõpetada. Otsisin üksindust ja ronisin meie kodu lähedal asuvale mäele. Istusin seal omaette, eemal igapäevastest askeldustest, ning leinasin vanaema. Mind ümbritsevas vaikuses tajusin Jumala armastavat ligiolu. Päikesepaiste ja jahutav tuulehoog mõjusid lohutavalt ning näisid mind kõnetavat: “Sa ei ole üksi, see pole lõpp. Ühel päeval olete taas koos!” Jumal armastab meid keset rõõme ja muresid, mis meie südant täidavad. Vaikuses kõlab tema hääl selgemalt.