Tingimusteta armastus

Minu kaheaastane lapselaps Keri tormas sisse ja ronis mulle sülle. Ta oli veetnud päeva järve ääres oma teise vanaema juures ja oli nüüd emaga teel koju. Vaatasin oma süles olevat last ja tajusin korraga, kui väga ma teda armastan. “Ema, ära võta teda sülle! Ta on määrdunud!” kõlas minu tütre hoiatus. Tõepoolest, laps lõhnas muda, järvevee, kutsikate ja kalade järele, aga see ei tähendanud midagi. Mind tabas korraga mõte, et mitte miski ei suuda minu armastust Keri vastu ei suurendada ega vähendada. See oli kõikehõlmav ja lapsuke minu silmis täiuslik. Mulle meenus salm Jesaja raamatust: “Kõik meie õigused on määrdunud riide sarnased.“ (Js 64:6) Ma tajusin korraga, et minu tingimusteta armastus lapselapse vastu on võrreldav Jumala armastusega minu vastu. Me leiame armastust just sellistena, nagu me oleme.