Jumala lapsed

Kui Mooses küsis Issanda nime, siis kõlas vastuseks: “Ma olen see, kes ma Olen!” (2Ms 3:14) Mida vastame inimestele, kes tahavad teada, kes me oleme? Kas piisab nimest ja elukutsest? Kui ütlen, et olen õpetaja, siis ei tähenda see vastava hariduse omamist, vaid tegelikku õpetamist. Kui väidan end olevat kristlase, siis peaks minu eluviis seda kinnitama – peaksin oma ligimesi armastama. Tänases kirjakohas on juttu halastajast samaarlasest, kel oli teeröövlite kätte sattunud inimese vastu rohkem kaastunnet kui preestril ja leviidil, kes olid Jumala teenrid. See lugu näitab meile, et tiitlid ja ametid ei asenda inimlikku kaastunnet, olgu või võhivõõra suhtes, kes on tegelikult meie ligimene. Jeesus vastab seadusetundjale, et viimaks ei otsusta see, kas oleme preestrid, leviidid, sõbrad, emad-isad või mõne ameti esindajad. Oluline on meie tõeline loomus – me oleme Jumala lapsed, kes peegeldavad Jumala olemust.