Emaarmastus

Meie majapidamises on kanad ja ühel kevadel haudus üks neist välja kuus tibu. Kanaema nägi vaeva nende karjatamisega ja seda oli tore vaadata. Ühel hommikul kuulsime ebaharilikult kõva kaagutamist, mis kõlas kurjakuulutavalt. Tormasime õue ja nägime kana tiibadega vehkimas – meie maja kohal taevas tiirutas kull. Lapsed tegid kisa ja peletasid kulli viimaks minema, kuid tibusid polnud kusagil näha. Hakkasime aeda läbi otsima ja tasapisi ilmusid nad nähtavale põõsastest, kuhu kanaema oli nad peitnud. Vapper kana oli poegi kaitstes kullile vastu astunud. Tänases kirjakohas võrdleb Jeesus end kanaemaga, kes on püüdnud poegi tiibade alla koguda. Loetu meenutab mulle alati toda sündmust meie tagaõues, mille tunnistajaks meie pere oli. Selline armastus on omane kõigile maailma emadele ja seda väljendas ka Jeesuse ristisurm kogu maailma lunastamiseks. Sellest me teame, et Jumal on valmis kõike ohverdama, et meid armastada ja kaitsta.