Tänulaulud

Ma alustan oma päevatööd farmis juba enne koitu. Kui ma lähen lauta lehmi lüpsma, siis tervitavad mind tavaliselt mõned varblased, kes katuse all säutsuvad. Nad meenutavad mulle vahel meie kooriliikmeid, kes enne pühapäevast teenistust häält lahti laulavad. Varahommikuti olen tavaliselt murelik, sest mõtlen eelseisvate tööde peale ja tunnen end vahel üksildasena. Enesehaletsus taganeb päevavalguse saabudes. Midagi juhtub ka linnulauluga – koidueelsel ajal muutub see rütmiliseks ja ühtlaselt voogavaks, mis on suunatud üles taeva poole. Siis tekib mul tahtmine nendega ühineda. Vahel ümisen vaikselt kaasa, vahel lihtsalt kuulan. Pimedus on peagi taganemas ning mind täidab uus rõõm ja lootus. Linnulaul saavutab kulminatsiooni vahetult enne päikesetõusu, mille saabumises võime alati kindlad olla.