Linnulaul

2014. aasta talvel pidin koos pojaga viibima pikemat aega haiglas. Valitses külm ja kõle ilm, mis näis rõhutavat meie olukorra troostitust. Leidsin siiski haigla tagahoovist ühe meeldiva nurgakese, mis oli ümbritsetud ronitaimedest, igihaljastest küpressidest ja õites kameeliapõõsastest. Seal seisis kaunis pink, mille kohal oli looduslik varikatus, lähedal seisis posti otsas lindude söögimaja, kust kostis alati linnulaulu. Aianurk oli täis elu ja loodushelisid. Just sinna sõidutasin iga päev oma poja ratastooli, et unustada meid tabanud mure. Mõtlen sageli tagasi tollele aianurgale, mis pakkus meile raskel ajal hingerahu. Linnulaul seostub tänase kirjakohaga, mis julgustab meid igas olukorras Jumalale lootma. Me ei pea eluraskustele üksi vastu minema, meiega on alati Jumala armastus ja rahu, mis on ülem kui kogu inimlik mõistmine.