Kutsumus

¹Ja Jeesus hakkas taas neile mõistu kõnelema:
²„Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad.
³Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla.
⁴Taas ta läkitas teisi sulaseid: „Öelge kutsutuile: Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!”
⁵Aga kutsutud ei hoolinud sellest ja läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale,
⁶mõned aga võtsid sulased kinni, teotasid neid ja tapsid nad ära.
⁷Kuningas vihastas ja saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna.
⁸Siis ta ütles oma sulastele: „Pulmad on küll valmis, aga kutsutud ei olnud seda väärt.
⁹Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!”
¹⁰Ja sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid, ning pulmakoda sai täis pidulisi.
¹¹Aga kui kuningas astus sisse pidulisi vaatama, nägi ta seal inimest, kellel ei olnud pulmarõivast seljas.
¹²Ja ta ütles talle: „Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?” Aga see ei saanud sõnagi suust.
¹³Siis kuningas ütles teenijatele: „Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse!” Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.
¹⁴Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud.”