Max

Mul on kass Max, kes pole just eriti tark, kuid armastab väga inimeste lähedust. Hommikusöögi ajal tuleb ta alati minu juurde, paneb käpad mu põlvedele ja ootab sügamist. Kui ma vannituppa lähen, satub ta paanikasse, tormab trepist üles ja teeb haledat häält. Kass rahuneb maha alles siis, kui ukse avan ja talle teatan: “Kõik on hästi, Max!” Minu suhe Maxiga meenutab vahel minu suhet Jumalaga. Ta on alati minu lähedal, kuid vahel kaotan ta silmist ja unustan ta ligiolu. Siis tabab mind võõrandumine ning segadus. Muidugi mõistan hiljem oma rumalust, kuid Looja on alati minuga kannatlik. Kui hakkan Jumalat otsima, kõnetab ta mind nimepidi ja kinnitab mu usku.