Loobumine

Mind jäi kasvatama vanaisa, kes oli viimaks sunnitud andma mind kasuperesse adopteerimiseks. Kujutan ette tema hingevalu mind viimast korda nähes. Olin siis kuuene ja mäletan hästi, kuidas vanaisa mind sülle võttis ja vahel oma kauboikaabu mulle pähe pani. Ta loobus minust üksnes armastusest − et saaksin enamat, kui oli tema võimuses anda. Vanaisa loobumisele ja hingevalule mõeldes näen seost Jumala otsusega ohverdada oma Poeg. Looja tahtis meile anda midagi enamat. Et saaksime elada tema ligiolus, pidi ta loobuma oma ainusündinud Pojast, kelle läbi oleme lunastatud ja Jumala lapseks ning pärijaks adopteeritud. Püüan elada igal päeval nii, et mu vanaisa võiks minu üle uhkust tunda. Veelgi enam, arvestades seda, mida Jeesus on minu heaks teinud, püüan elada tema kutse vääriliselt.