Igavene armastus
Lugege 2. korintlastele 5:1-10
Pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga. Julgustage siis üksteist nende sõnadega! (1. tessalooniklastele 4:17-18)
Minu poeg Ted hukkus 1978. aasta märtsis autoõnnetuses. Möödunud on palju aastaid, ma pole kaotusest lõpuni üle saanud, kuid olen siiski õppinud sellega elama. Mäletan, et otsustasin tol õhtul selgusele jõuda, mis minu pojast sai. Tema teekond viis läbi õpingute seminaris ja teenimistöö vaimulikuametis, mis lõppes Issanda juurde igavikku lahkumisega. Ted uskus Kristusesse, kes oli tema eest surnud mitu tuhat aastat tagasi. See usk andis talle rõõmu ja elujõudu. Armastatud lapse surmast pole ma päriselt üle saanud ja ma ei soovigi seda. See on armastus, mida Jeesus väljendas sõnadega: “Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis.“ (Jh 14:20) Igatsen oma poega endiselt taga, kuid mind lohutab teadmine, et ta jõudis Jumala juurde ja meid ootab ees taaskohtumine.
Jon C. Goeringer (Maryland, USA)