Pühakiri

Umbes 20 aastat tagasi otsustasin lugeda Piibli kaanest kaaneni läbi. Ma saavutasin oma eesmärgi, kuigi ülesanne kujunes raskemaks kui olin arvanud. Sageli tuli ette segavaid asjaolusid, vahel pidin minema tagasi juba loetud teksti juurde, et seda paremini mõista. Nii kulus lugemisele palju aega. Viimaks jõudsin järeldusele, et piiblilugemine ei pea käima kindla reegli järgi. Jumal kõnetab meid vahel ootamatult ja unikaalsel viisil. Igaks asjaks on oma aeg ja see näib käivat ka Pühakirja lugemise ja mõistmise kohta. Mõni kirjakoht kõnetab mind praegu ühel viisil, aga aastate pärast hoopis teisiti. Mõni salm, mis näib praegu tähtsusetu, saab mingis olukorras korraga uue tähenduse. Jumal ilmutab end kirja kaudu, kuid me ei saa seda ise esile kutsuda. Usuteel aitavad meid palve, mõtisklus ja teised armuvahendid, aga see ei kulge otsejoones loomisloost Ilmutusraamatuni.